Kuidas valida mudamaakide eeltöötlusmeetodeid? Trommeli pesurite, palgiseibide ja hüdrotsükloniklastrite vaheliste piiride määratlemine.
Savi sisaldavate maakide eeltöötlemise seadmete loetelu ei saa lihtsalt eeldada, et see koosneb ühest trummelseibist, künaseibist ja hüdrotsüklonist. Isegi kui maagi materjal on "kleepuv", on probleemi olemus erinev: mõnel juhul kleepub lahtine pinnas lihtsalt pinnale; teistes on maagiosakesed ümbritsetud sitkete, sidusate savikamakatega; ja veel teistes on savi juba hajunud ja sisenenud allavoolu eraldamiseks mõeldud lägavoogu. Iga stsenaarium nõuab erinevat lahendust, mis nõuab erinevat konfiguratsiooni ja seadmete kogust. Enne seadmete valimist tuleb kindlaks teha, millised materjalikomponendid tuleks alles jätta ja millised ära visata, samuti tuleb hinnata savi lagunemise (küürimise) vajalikku intensiivsust ja konkreetseid osakeste suuruse eralduskriteeriume. Vastasel juhul võib pindade puhastamine jämedatest maagiosakestest lõppeda nii, et väärtuslikud peenosakesed lähevad jäätmevoogu; vastupidi, kui savitükid jäävad algfaasis puutumatuks, võivad allavoolu protsessid olla sunnitud kompenseerima liigse rõhu või suurenenud vee lisamisega. "Savi sisaldus" (muda protsent) on ainult üks aspekt ja see ei saa iseenesest varustuse valikut dikteerida. Tüüpilised maagiproovid peavad säilitama savitükkide, jämedate kildude ja peene materjali esialgsed proportsioonid, võimaldades jälgida nende käitumist niisutamisel ja segamisel. Kergesti lagunevat savi ei saa töödelda samamoodi nagu "plastist" savimaterjali, mis jääb märjana tempermalmist ja sõtkumisel aglomeerub uuesti. Lisaks ei ole looduslikult lahtised peenosakesed samad, mis savimineraalid. Seadmete valimisel tuleb enne otsustamist, kas kasutada küürimist või hüdrotsüklonil põhinevat lubjakustutust, eristada "savi tükke, mis pole veel lagunenud" ja "peent savi, mis on juba hajunud". Esimene nõuab mehaanilise toime hindamist, teine aga keskendub konkreetsete peenosakeste fraktsioonide eraldamisele. Kuigi mõlemad probleemid võivad eksisteerida koos, ei saa neid lahendada samade meetoditega. Kui savitükid on lagunenud, tuleks erinevatest osakeste suurusega fraktsioonidest (sealhulgas väljapestud peened) võtta proove ja analüüsida väärtuslike mineraalide jaotumist. Kui väärtuslikud komponendid on kontsentreeritud peenfraktsiooni, peaks eesmärk olema nende peenosakeste taastamine ja viljatud jämedate kildude eemaldamine, mitte lihtsalt "muda" eemaldamise maksimeerimine. Kui kõvad, tsementeeritud täitematerjalid osutuvad liiga vastupidavaks, et neid hõõrudes lagundada, tuleb hinnata alternatiivseid lähenemisviise, nagu purustamine või muud eeltöötlusmeetodid; lihtsalt puhastusprotsessi kestuse pikendamine ei ole universaalne lahendus.
Trummeltüüpi maagiseibi hindamisel võetakse esmajoones arvesse, kas trummeldamine suudab tõhusalt purustada savikatted (koorunud muda). Need masinad kasutavad trumlis oleva materjali trummeldamist, tõstmist ja kukutamist koos veega, et eemaldada pinnakinnitused. Kergesti dispergeeruvaid savikatteid või jämedamaid fraktsioone sisaldavate osakeste suuruste segu sisaldavate toorainete puhul on trummelpesuprotsess mõistlik valik. Oluline on eristada seda pesuks mõeldud seadet lihtsast pöörlevast sõelast (trommel), mis on mõeldud ainult klassifitseerimiseks (sõelumiseks). Toimivuse hindamiseks keskenduge sellele, kas pärast pesemist on jämedatele osakestele jäänud savijääke, ja veenduge, et väljavoolav peen materjal oleks aglomeraatidest täielikult eemaldatud. Õhem tühjenduspulber näitab lihtsalt vee ja tahkete ainete suhte muutumist; lisaks võivad väljast ümarad savitükid siiski sisaldada kinni jäänud maagiosakesi. Väga sitkete või plastiliste savide puhul ei pruugi lihtne trumlis trummeldamine tagada täielikku hajumist; tegelikult võib mõni materjal isegi kokkupressitud mudapallideks rulluda. Sellistes olukordades ei pruugi lihtsalt trumli suuruse või vee mahu suurendamine olla lahendus. Selle asemel võrrelge erinevate töötlemismeetodite katsetulemusi, jälgides samal ajal ka väärtuslike mineraalide võimalikku ülejahvatamist (peenestamist), mis on põhjustatud liigsest hõõrdumisest. Sellised parameetrid nagu trumli läbimõõt, efektiivne pesupikkus, sisemine konfiguratsioon ja materjali peetusaeg tuleb määrata konkreetsete maagiproovide põhjal. Integreeritud tühjendussõeluuringu osaga mudelite puhul tuleb nii pesu- kui ka sõelumisvõimsust hinnata eraldi; ei saa eeldada, et kogu seadme nimivõimsus vastab samaaegselt nii pesu- kui ka sõelumisetapi nõuetele.

Mõiste "küna tüüpi maagi pesur" hõlmab erineva konstruktsiooniga seadmeid. See arutelu keskendub konkreetselt kahevõlliliste labadega varustatud seadmetele, mis kasutavad tugevat materjalidevahelist puhastamist kangekaelse savikattega maakide töötlemiseks; see kategooria ei hõlma standardseid spiraalseid liivaseibe ega spiraalseid klassifikaatoreid. Kui tegemist on tugevate jämedateraliste maakidega, kus savikatteid on raske eemaldada, tasub seda tüüpi künapõhiste seadmete puhul kaaluda võrdluskatseid. Kahevõllilised labad hõlbustavad materjali käivet ja vastastikust hõõrdumist; selle protsessi tõhusus sõltub aga sellistest teguritest nagu maksimaalne sööda suurus, osakeste suuruse jaotus, retentsiooniaeg küna sees ja savi spetsiifilised omadused. Seadmete valikul tuleb lähtuda tegelikust labade konfiguratsioonist ja ühe tootja mudeli lubatud etteande spetsifikatsioone-parameetreid ei saa lihtsalt teisele mudelile rakendada. Intensiivse küürimise eesmärk on eemaldada savikatted, mitte peenestada mineraalseid osakesi, mida tuleks säilitada. Söötade puhul, mis sisaldavad rabedaid maake, suurt osa peenosakesi või väärtuslikke peeneteralisi mineraale, on oluline jälgida peene läga tekke suurenemist ja peenosakeste võimalikku kadu; küürimise intensiivsust ei tohiks valimatult suurendada ainult seetõttu, et savi on raske eemaldada. Veelgi enam, künast välja lastud läga vajab spetsiaalset majandamiskava. See, kas konkreetne peenosakeste fraktsioon tuleb eelnevalt eraldada, tuleks määrata maagiproovi koostise, puhastamise efektiivsuse ja väärtuslike komponentide jaotuse järgi; kui eraldatud peenmaterjal vajab edasist töötlemist, ei tohiks seda protsessi vooskeemil märgistada kui "jäätmepulber".

Hüdrotsükloniklastri ülesandeks on mineraalse läga klassifitseerimine. See töötleb tarnitud läga, kasutades vedelikuvälja, et jaotada osakesed ülevoolu- ja alavooluvooluks; seda kasutatakse tavaliselt klassifitseerimiseks, lima eemaldamiseks või peente osakeste kogumiseks. Erinevalt seadmetest, mis sisaldavad mehaanilisi puhastuskomponente (nt labade või tiivikutega), ei suuda hüdrotsüklon tõhusalt lagundada kangekaelseid kontrollimata saviagregaate. Söödas olevad liiga suured osakesed, võõrpraht ja vabanemata aglomeraadid tuleb eelnevalt käsitleda vastavalt valitud hüdrotsükloni spetsiifilistele söödanõuetele. Kuigi hüdrotsüklon võib juba hajutatud osakesi laiali jagada, ei saa see tingimata purustada kõiki saviagregaate, samuti ei koosne ülevooluvool automaatselt ainult jääkmudast. Osakeste omadused, nagu suurus ja tihedus, koos töötingimustega mõjutavad jaotumist; klassifitseerimise tulemus ei ole absoluutne ekraanilaadne piir. Ülevoolust võivad teada anda väärtuslikud peened osakesed, samas kui alavool võib sisaldada kaasahaaratud peensavi; mõlemad tootevood vajavad hindamist. Hüdrotsükloniklastrid on tavaliselt konfigureeritud jaotama kogu lägavoogu mitme üksuse vahel, kusjuures koondamiseks on ette nähtud lisavõimsus. Seadmete valik peab hõlmama seadme mõõtmete, töösõlmede arvu, pumba karteri ja pumba spetsifikatsioonide, lägatorustiku, toitekontsentratsiooni ja töörõhu põhjalikku ülevaatamist – koonuste arvu lihtsalt loendamisest ei piisa. Lisaks ei garanteeri konkreetse töörõhu saavutamine savitäitematerjalide lagunemist ja ilma eelneva katsetamiseta on võimatu määratleda universaalset lubjaärastuse piirpunkti. Toimimishindamine tuleks läbi viia stabiilsetes ja võrreldavates tingimustes, kusjuures sööda-, üle- ja alavooluproovid tuleb koguda samaaegselt. Lisaks osakeste suurusjaotusele on oluline analüüsida kuivainesisaldust ja väärtuslike komponentide jaotust. Mis tahes väärtuslike peenosakeste jaoks, mis annavad teada ülevoolust, tuleb enne järgnevate veepuhastusprotsesside kavandamist kehtestada taastumisstrateegia.








